kolmapäev, 31. august 2016

Vaheldust ellu :)

Armsad sõbrad,

Ma pidevalt imestan ja imetlen neid inimesi, kes suudavad korralikult blogi pidada ja pidevalt miskit postitada. Ausõna! Aga ma näen, kui palju läheb ühel üksikettevõtjal kõigele aega ja kui tahad vahel veel aega leida ka pere ja puhkamise jaoks... Siis tundub küll, et 24h päevas on vähe ja 7 päeva nädalas on samuti vähe. Aga pole hullu, teeme siis oma tegemisi nii nagu jõuame.

Kuna mulle on alati meeldinud igasugune käsitöö, siis ma olen soetanud korralikes kogustes materjale erinevate toimetuste tarvis. Ja olgem ausad, vahest on imetore teha just midagi muud, kui igapäevaselt. Sel põhjusel meeldib mulle vahetevahel ise koolitustel käia ja teha oma kätega midagi hoopis muud, kui tavaliselt ja olla ise õpetaja rolli asemel õpilase rollis. Niisiis teen ma vahest ka muud, nt paberitööd. On ju soetatud korralik lõikemasin ja sahtliteviisi pabereid jm selleks vajaliku. 
Samuti on tore, kui inimene saab minu juures kingi juurde ka kaardi või soovikorral rahatasku soetada. Nii ma siis just eile tegin koguse rahataskuid, sest need olid mul juba mõnda aega otsas.



Aga... Ma ju õppisin vahepeal ka hõbesavi ja kuna mul oli kohe vaja soetada ka kõik selle tegemiseks vajalik :))), siis mulle vahest meeldib istuda laua taha ja vaikselt hoopis selle kallal nokitseda. Niisiis valmib mõne aja tagant ka väike kogus hõbeehteid. Oi, kõik see on nii tore nokitsemine. Täielik teraapia, ka enda jaoks. Panen siia illustreerivaks miskit viimasest tegemisest.




Aga hingan raskelt ja tean, et homme hakkab kool. Meie pere jaoks üks tavalisem aasta, mõlemad poisid juba käivad koolis ning suuremal sai ka 9. klass eelmisel aastal lõpetatud. Mingis mõttes loksub elu jälle rohkem rütmi, kui on seda suvel. Aga samas ma tean, et käes on aeg, kui peagi hakkan juba unistama uuest suvest. Ja tegelikult ju Eestis suuremat asja suve sel aastal polnudki, kuigi maikuu oli paljulubav. Õnneks saime ikkagi kõik oma noosi päikest mujalt kätte ja ma ei pea kurvastama, et lastel õiget päikest ja basseinielu polegi olnud.

Soovin kõigile ilusat 1. septembrit!!!

neljapäev, 11. august 2016

Raadiokogemus - Huvitaja

Täna hommikul olid minu emotsioonid veidi ärevad, ees ootas uus ja huvitav kogemus. Olin kutsutud Vikerraadiosse "Huvitaja" saatesse vestlema. Ma olen aastate jooksul küll andnud mitmeid erinevaid intervjuusid, koostanud artikleid ning esinenud lühikeste intervjuudega ka teles, kuid raadios ja otse-eetris polnud ma küll veel olnud. Ilmselt see otse-eeter tekitaski elevuse. Ma pidin rääkima teemal, mida ma ju tean ja tunnen ning millest ei ole probleem rääkida. Aga pigem veidi närvi, ma arvan ja siis lähebki kõik hästi.


See oli päris tore kogemus ning pani mind ennast ka läbi mõtlema teemasid, millele muidu ju igapäevaselt ei mõtle või ka meenutama. Aitäh inimestele, kes arvasid, et minu kogetu ja mõtted võiksid teistelegi huvi pakkuda. Aitäh mõnusale vestluskaaslasele Ene Veiksaarele, kes oli saate suurepäraselt ette valmistanud ja andis mulle võimaluse ise ka vahepala valida. Aitäh armsale operaatorile Marika Leetmäele, kes meiega stuudios saadet tegi. Ja aitäh inimestele, kes mulle on täna kirjutanud ja helistanud. Täiesti uskumatu, mul oleks täna nagu sünnipäev :))) 

Kellele huvi pakub, saab kuulata lingilt:

http://vikerraadio.err.ee/v/huvitaja/saated/de1fcc63-5ff9-478c-ad9d-f2cfbc2557d8/huvitaja-kannapoore

Nüüd õhtul kuulasin ka ise end järelkuulamisest. Mis seal salata, esialgu on enda häält ikka äärmiselt ebamugav kuulata. Ja sain aru, et esimesed paar lauset olidki mu jaoks pingelised, aga siis oligi juba pinge maas ja ma olin mina ise. Uskumatu, et ma olin nii pikalt rääkinud :) stuudios aeg muudkui lendas ja endalegi seletamatul moel oli ca 40-45 minutit möödunud.

Ikka kõike kaunist Teile! ja nautigem hetki!!!



teisipäev, 7. juuni 2016

Emotsioonid ja nostalgialaks


Oli pühapäeva õhtupoolik ja ma olin Lauluväljakul, peagi algava kontserdi fännitsoonis. Aeg oli kuidagi kiirelt lennanud ja ma ei olnud justkui jõudnud sellele mõeldagi, et millist rolli on mänginud Queen minu elus või mida ma täpsemalt sellelt kontserdilt ootan. Jah, minu sõbrad teavad, et ma käin üldiselt kontserditel päris palju ja alati lähen ma neile "vastu" pigem positiivses võtmes. Kui lähen kontserdile, ei otsi põhjuseid ja vigu, mis mulle ei peaks või võiks meeldida. Pigem otsingi just seda positiivset emotsiooni.

Nüüd ma siis seisin lava ees ja kontsert oli kohe algamas. Ja siis hakkas kõik justkui minu peas lahti rulluma. 


Mäletan elavalt päeva, kui meieni jõudis sõnum Freddy Mercury surmast. Olin tol õhtul diskol ning ilmselt iga teine lugu oli Queenilt. Alles siis sain aru, kui palju oli kodus teda kuulatud. Kuidas meie pere vinüülmängijale oli mitu Queeni plaati soetatud. Kõik tundus ju nii loomulik ja iseenesestmõistetav. Aga jah, elu on habras ja tagantjärgi võib ju Mercury viimaseid laule hoopis teistmoodi kuulata, sest sõnum ongi väga üks ühele. 

Ei saa tõdemata jätta, et Roger Taylor oli minu arust maailma kõige ägedam trummar. Ta tundus kohe nii äge, et mul tekkis isegi vahepeal tunne, et äkki peaks ka õppima trumme ja neid mängima hakkama. No see asi jäi küll sinnapaika ehk piirdus pioneeriaegse trummari ametiga :).


Adam Lambertiga seoses oli mul olemas teadmine, et ta on niiöelda "välja kasvanud" American Idolist. Tema kui karakter ei olnud mulle mingit erilist muljet sealtkaudu just jätnud, vokaal on muidugi teine teema. Isegi minusugusele, musikaalset haridust mitte omavale inimesele, on näha, et tegu on ikka andeka ja võimeka inimesega. Tänaseks on ta aga ka muidu ägedaks natuuriks kujunenud. Teatraalsusest ju puudust ei tule. Mis aga minu südame võitis, oli see, et nende kosmonaudi prillide ja uhkete kostüümide vahest koorus välja äärmiselt siiras ja soe inimene. Vähemalt minule suutis ta jätta endast äraütlemata südamliku mulje. See, kuidas ta tänas peale mõnd pala, vanameistreid ja tegi kohe selgeks, et ta isegi ei ürita täita Mercury kohta. Vaid et ka tema on suur Queeni fänn, kellel on lihtsalt suur au, nende meestega koos esineda ja laulda laule, mida omal ajal laulis Mercury. See kõik oli lihtsalt ilus.


Niisiis saingi taas nende paari tunni jooksul äärmiselt palju toredaid positiivseid emotsioone. Mul on hea meel, et "vanadel" Queeni meestel on võimalus tulla ikkagi lavale ja esineda, kuigi juba mitukümmend aastat pole Mercuryt. Mul oli äge meenutada seda, mis oli minu enda mõtetes toimunud samuti juba mitukümmend aastat tagasi. Ja mis veel ägedam, see oli taaskord üks suurepäarne show, suurepäarse muusikaga ja suurepäraste muusikutega. 


Ja armsad sõbrad, kes te mu blogi ikka piilumas käite, ma pean jälle vabandama, et siia nii harva kirjutama jõuan. Ei saa öelda, et vahepeal midagi toredat just juhtunud poleks :) 

Igatahes ilusat suve kõigile ja päikest õue ja hinge!

Hedwig

esmaspäev, 28. märts 2016

Mõmmi-beebi

Nendele, kes mind veidi rohkem teavad, ei tule minu karu-armastus üllatusena.

Minu karukogusse on tekkinud mõmmisid vist ikka mitmekümne aasta jooksul. Teadlikult küll kontrollin nende soetamist, sest kõikide asjade keskele lihtsalt ei mahu ära. Küll aga on minu kogusse kingitud ja toodud erinevaid toredaid mõmmikuid. Minu kõige vanemal karul on ka igati tore taust ning vanustki temal ca 100 aasta ringis. Selline auväärt tegelane teine siis ning ta on saanud ka meie kodus täiesti auväärse koha.

Tulenevalt minu karu-armastusest olen juba aastaid mõelnud, et tahaksin ise ühe ägeda mõmmi tegemist õppida. Lõpuks siis - mõeldud, tehtud! 



Eelmisel nädalal oli au ja rõõm veeta kaks pikka õhtupoolikut sellise ägeda meistri, nagu Olga Lukjanova, käe all meisterdades. No mul oli ettekujutus, et see ei ole mitte lihtne töö. Aga seda, et ühe ca 20 cm-se karukese tegemiseks kulub umbes 10-13 tundi, ei osanud ma küll oodata. Ja olgem ausad, sellest suur osa on füüsiliselt päris raske töö. Imestan, et meisterdada soovijaid nii vähe oli. Ilmselt tundub inimestele hind hirmutav. Aga olgem ausad, saan selle raha eest nii enda tehtud karu kui ka teadmised + Olga on nii armas inimene, et juhendab ja annab nõu ka siis, kui teinekord hätta peaksin jääma. Ja milline meeletu arv tunde läks tal meie kannatlikule juhendamisele. Olime ilmselt kõik lõpuks suht väsinud, aga ütlemata õnnelikud. 


Õpitoa tulemusena valmis mul armas enda kätega tehtud mõnnik, kes leiab ka koha kas minu teiste armsate mõmmikute seltsis või siis minu portselani vahel. Kindlasti ei hakka ma tegema mõmmisid müügiks. Aga mul on plaanis mõned mõmmid siiski meisterdada. 2 stardipakki ehk 2 karu materjal on mul isegi juba kodus olemas. Nimelt on mul olnud juba aastaid mõte teha ise mõmmid oma poistele, kes vaatamata oma vanusele, imelisest käsitööst lugu pidada oskavad ja sellest rõõmu tunneksid. Ning pikemas perspektiivis oleks üliarmas kinkida oma lastelaste sünnil vanaema oma kätega tehtud esimene karu, kellel oleks kenasti juures ka tema väike ajalugu. Niisiis valmistan kindlasti veel mõned karukesed ka tulevikus.

Igatahes lubasin Robinile, et läheme sel aastal ikka ka Lauluväljakule näitusele, kui jälle kaunid nukud ja karud seal kohal on.

Ja kevad ongi juba aknataga!

Hedwig

neljapäev, 10. märts 2016

Tõmmata või mitte tõmmata?

Kuidas käitud sina, kui sinu hambaarst teatab, et mingil põhjusel oleks mõistlik välja tõmmata su suus olev tarkusehammas? 

Mõned aastad tagasi olid kõik 4 tarkusehammast mul suus ning üks neist oli liiga tegema hakanud. Seda loomulikult vahetult enne pikale lennule minekut. Minu armas hambaarst päästis mind ära ning parandas minu tarkusehamba vahetult eelmisel õhtul enne reisi. Mäletan siiani, kuidas nii ägedale reisile minnes, nagu seda olid Mauritius ja Reunion, ei olnud mul vähimat tahtmist isegi pakkida mitte. Hambavalud olid mind vaikselt ära vaevanud. Aga kuuleka kliendina tulin reisilt ja lasin omal selle hamba suust tõmmata. Just nii, nagu arst oli soovitanud. Mäletan, kuidas läksin "tuimalt" arstile, istusin tooli ning peale väljatõmbamist sealt lahkusin. See tähendab, et mul ei olnud selle tõmbamise ees vähimatki hirmu. Ja õnneks arst tõmbas seda hästi (see on nüüd siis teine arst, kui minu muidu suurepärane Laura, kes hambaid välja ei tõmba). 

Aga ... kõik algas sellest hetkest kui koju jõudsin. Ma olin terve päeva voodis rullis ja väiksem poeg käis mõne aja tagant mind vaatamas ja paitamas, et kas emme sul ometi läheb juba paremaks. Püsti ma ennast lähipäevil sain, kuid lõuad ei liikunud kaks nädalat. See oli lihtsalt kohutav. Kui ma muidu pole suurem asi valu kartja, siis see kõik jättis mingi hirmutava jälje hamba tõmbamisest minu mällu.


Ei läinud palju mööda, kui minu hambaarst parandas olude sunnil minu järgmist tarkusehammast ja ütles, et ta ei hakkagi sinna mingit kallist pikaajalist plommi panema, et see tuleb lihtsalt paari aasta jooksul välja tõmmata. Nüüd olin käinud juba 2 korda tema juures kontrollis ja see hammas on ikka suus. Loomulikult ei ole ta jätnud märkimata, et see hammas mul endiselt alles on. Oh jahh, otsused... otsused... . Oleksin õnnelik olnud, kui minu hammas oleks minu mandliopi ajal välja tõmmatud :)))

Viimasel korral sain nüüd siis teada, et ka 3ndas hambas on auk ja seda ei saa isegi ravida, sest sellele ei saa lihtsalt ligi. Ehksiis valikut polnud. Kurtsin muret sõbrannale ja tema soovitas siis arsti, kelle juurde minna, kellel hea käsi tõmbamisel. Kolm nädalat oli aega end koguda, et arstitooli istuda. Toolis olles oli minu sees suur rahu ja teadsin, et eriti hullemalt see kõik minna ei saa, kui eelmisel korral. Hamba tõmbamisest ei jäänud minu mällu küll muud, kui ainult lõualuudes toimuv ragin. Ausalt, te ei taha teada, millised tarkusehambad mul on :). Aga ok, ma siiski kirjeldan seda, mille nüüd lastele näha tõin. Kui hammast väljas oli ca 3 mm, siis juur oli ca 1,5 cm ja lapsed arvasid, et seda võiks parem pidada kellegi kihvaks, kui tagurpidi vaadata. Väiksem laps mäletas ilmselt eelnevat kogemust ning oli koolis joonistanud mulle lõbusates vikerkaarevärvides liblika pildi, teades, et see teeks minule head meelt. Olin nii liigutatud.

Täna on kolmas päev. Loomulikult pakitsesid nii lõuad kui haav ning loomulikult tunnen siiani veidi paistetust põses. Aga minu pika jutu sõnum on, et ka hamba välja tõmbamist võib vaadata positiivsest vaatenurgast. Igatahes sain juurde julgust, et võib minna oluliselt paremini, kui on eelnev kogemus. Sõltub see siis arstist, sinu enda seisundist, hambast, millest iganes.

Võib isegi juhtuda, et lähen veel kevadel ja lasen 3ndagi hamba välja tõmmata :)))


kolmapäev, 2. märts 2016

Kinoralli jätkub

Kuigi see aasta on otsustanud kimbutada ka mind tüütud terviseprobleemid, olen leidnud aega iseendale ja kino külastanud. Eelmisel nädalal juhtus see lausa kolmel järejestikusel päeval.

Start sai tehtud suhteliselt juhuslikult valitud filmiga "Love". Ma isegi ei hakka sellel pikalt peatuma, aga vabandage väga, mulle tundus ta siiski igava ja venitatuna.

Kuna kolmapäev oli vaba päev, siis õnnestus mõnsualt korraldada päevane kinoskäik. Täiskasvanud ühte saali "Klassikokkutulekut" vaatama ja väiksemad võsud teise saali lastekale. Suurepärane võimalus :) Olen selle filmi osas kuulnud erinevaid kommentaare. Minul on just sel aastal (appi, isegi ei usuks) 25 aastat keskkooli lõpetamisest ja tasapisi tegeletakse kokkutuleku korraldamisega. No päris lõbus oleks isegi näha, millises konditsioonis siis meie klassi "noormehed" on. Oli ju film suht meeste-keskne. Mulle meeldis, päris lõbus ,).


Ja kolmandaks filmiks sai "Minu kuningas". Mõtlesime sõbrannaga minu sünnipäeva veidi hilinenult tähistada ja nii me kohvikusse ja kinno jõudsimegi. Olin selle filmi vaatamisele mõnda aega mõelnud. Nojah, eks prantslastel ole paremaidki filme olnud, aga minu arust oli täitsa tore film. No ja Vincent Cassell on päris lahe prantsuse näitleja. Seda võiks selliseks naistekaks soovitada küll. 


Nüüd aga pean ehk selle nädala kinokülastustega pausi. Seda enam, et mind leidis üles silmapõletik, millest oli siiani mul õnnestunud mööda hiilida :)

Mõnusat nädala jätku!

pühapäev, 7. veebruar 2016

Amy ja Brooklyn

Vaatamata sellele, et ka mind on miski bronhiidilaadne tabanud, oli vaja mul eelmisel nädalal jälle kinos käia.

Amy Winehouse dokumentaalfilmi ootasin ma tegelikult juba Pöfist saati ehk tuli leida aega seda vaatama minna. Ja enam ei olnud valikut, kaua see Artis seda siis lõpuks ikka näitab. Jah, Oscariteni mõningad korrad veel ilmselt küll. 

Amy muusika on mind mõnda aega mõjutanud. Mul on olemas tema plaadid, mida päris tihti tööjuures kuulan. Ta ise tundus kontsertesinemistel vägagi omamoodi kuju. Teadsin veidi ka tema elust-olust, aga no kaugeltki mitte nii palju, kui seda nüüd, peale filmi vaatamist tean. Nüüd mõistan teda oluliselt rohkem. Minu arust oli tehtud äärmiselt hea film. Ja mul on siiralt kahju, et nii andeka inimese eluke nii lühikeseks jäi. Kurb on see, kui su vanemad ei pööra tähelepanu sinule ja sinu tervisele. "Arvavad", et buliimia läheb iseenesest üle ja narko- ega alkoholisõltuvusest ravimine pole olulisem, kui kontsertturneele asumine. Kui isa tekib su kõrvale siis, kui näeb, et tütar on kuulus ja teenib uskumatuid summasid. Kogu selles loos on tegelikult palju kurba :(. Küllaga on Amy lood väga mahlaka ja siira, eheda sõnumiga. Lood tema elust enesest. Mulle meeldis Amy lähenemine, et tal polnud edetabelites olevast muusikast midagi kuulata ja siis lihtsalt hakkas selle probleemi lahendamiseks ise kirjutama. Olgem ausad, ikka siga-andekas naine (sorri sõnad). Aga jah, nagu ta isegi filmi alguses ütles, et ilmselt ei tuleks kuulsusega toime, nii see lõpuks ka oli. Õnneks on meile jäänud temast jälg hea muusika näol. Kellele Amy meeldib, siis soovitan küll leida aega ja seda filmi minna vaatama. Film on Oskari nominent, vaatamata perekonna poolt mitte-heakskiidule. Aga viimane on väga hästi mõistetav :)


Paar päeva hiljem käisime sõbrannaga "Eesti Naise" poolt korraldatud kinoüritusel "Brooklyn"-it vaatamas. Olen delikaatne inimene ja ei hakka kommenteerima üritust ennast, mille suhtes mul tekkis küsimusi. Niisiis filmist. 

Film on 20ndatest aastatest ja kahe mandri vahel. Film on valikutest ja sellest, mis ja kuidas meid valikute tegemisel mõjutab. Ma ei hakka seda filmi ümber rääkima, sest neil, kes siia satuvad ja kinno ka lähevad, kaob põnevus. Aigi Vahing kommenteeris enne filmi seda oma arvamusega. Mulle jäi tema jutust mulje, justkui ta ei kiitnud peaosatäitja otsust õigeks. Minule samas tema otsus meeldis. Võib-olla ongi vahest vaja meid veidi raputada millegi/kellegi poolt, et enda peas kõik paika loksuks. Eks siinkohal sõltub ilmselt ka heakskiit sellest, kas tegu on pigem ratsionaalse- või emotsiooni-inimesega. Ma usun, et olen aastate jooksul suutnud ka muutuda ratsionaalsemalt mõtlevaks, kuid emotsioonid on minu jaoks üliolulised. Seega on minu otsused ilmselt tavaliselt segu mõlemast. 
Lõppkokkuvõttes tore film, tasub igati vaadata ja mõelda endagi käitumiste peale. Ka selle filmi puhul on tegelikult tegemist Oskari nominendiga.


Nonii. Tegelikult on taaskord see hetk, kus tahaksin kinos päris paljusid filme näha. Seega on nimekirjas hetkel veel nii mõnigi film. Eks paista, kas ka tuleval nädalal õnnestub oma uudishimu rahuldada ja miskit neist vaadata.

Ilusat uut nädalat ja mõnusaid emotsioone!

Hedwig